Sotsialismi eelised

Translations

Shamus Cooke

Tänasel päeval on maailm kahtlemata kaootiline — külg külje kõrval eksisteerivad sõda, armetu vaesus ja kujuteldamatu rikkus. Püüdes praegust sotsiaalset segadust selgitada pöörduvad mõned religiooni poole ja kasutavad sellist mõistet nagu apokalüpsis, samas kui teised süüdistavad üksikuid halbu inimesi, kes olid võimupositsioonil siis kui majandus allaakäigukursile libises. Ning siis on olemas need, kes peavad süüdlaseks vanednõud, immigrante või kogu ühiskonda haaranud moraalitust. Aga kõikides ülalmainitud selgitustes paistab puuduvat olulise tähtsusega komponent.

Igasugustes praeguse majanduskriisi selgitustes peaks olema kesksel kohal lihtne tähelepanek: on suur majade, autode, toiduainete ja paljude teiste kaupade ülejääk (ehk ületootmine) ning samas on need kaubad, mida miljonid inimesed meeletult vajavad, kuid mille ostmist nad endale lubada ei saa.

Probleemi tuum

Ja probleem on globaalne, mõjutades maailma kõige suurema majandusega riigi ehk USA tarbijaid. Neid tarbijaid, kes toidavad maailma kõige kiiremini kasvavat Hiina majandust, lisaks paljudele teistele.

Ülemääraste varude (ehk nõudluse puudumise, kui te sellist väljendit eelistate) probleem ei kerkinud esile üleöö. Kui töötajate palkade ostujõud USAs järk-järgult vähenes, sai krediidist kõike raviv vahend, mis pidi säilitama status quo, kuni paremate aegade tagasitulekuni. Paremaid aegu ei tulnud mitte kunagi ning nüüd nõuavad kreeditorid oma laenusid tagasi.

Kõige selle tulemuseks on deflatsioon: üleülearuste kaupade hinnad jätkavad langemist (raha ostujõud suureneb), kuni jõutakse punkti, kus inimesed suudavad neid jälle osta. Tulemus on tarbijate jaoks alguses hea, kuna nad naudivad mõningast kohe saabuvat kergendust. Äri jaoks tähendab deflatsioon siiski surmakella. Kaupu müüakse sageli omahinnaga või alla selle ning äriettevõtted ei ole mitte heategevusasutused – nad toodavad selleks, et kasumit saada.

Paljud äriettevõtted reageerivad sellele: nad hoiavad oma kaupasid nii kaua, kuni hinnad paistavad uuesti jõudvat nende poolt soovitavale tasemele; nad võivad lihtsalt töötajad lahti lasta ja paremaid aegu oodata, või siis kuulutavad ennast lihtsalt pankrotis olevaks ja nad neelatakse alla suuremate tegijate poolt.

Lõppkokkuvõttes on peamiseks strateegiaks, mida korporatsioonid majandussurutiste puhul kasutavad, tootmise vähendamine. Kuna nad on tootnud turule liiga palju kaupu, et neid seal kasumlikult müüa, siis võetakse kasutusele vabrikute sulgemine, põllumajandussaakide hävitamine ja väiksema hulga töötajate palkamine – kõik selleks, et püüda hinnamehhanismi kontrollida, nii et tootmine saaks uuesti kasumlikuks muutuda.

Kui surutis on iseäranis ränk, nii nagu praegu, siis reageerivad korporatsioonid kõik koos tootmise vähendamisega, tootes selle asemel sotsiaalset barbaarsust – massilist tööpuudust, kodutust, nälga, kuritegavust, sotsiaalseid rahutusi jne.

Lihtne lahendus, mida paljud välja pakuvad, on tõsta palku. Seda lahendust, kuigi see on igati toetust väärt, ei ole nii lihtne ellu viia. Majandussurutise ajal on ärimeeste klassi eesmärgiks oma ülearust toodangut kasumlikult müüa. Kõige kiirema ja otsesem viis kasumlikkuse taastamiseks on alandada töötajate palkasid. Korporatiivse eliidi omavaheliseks konsensuseks kriisiga tegelemisel ei ole mitte palkade ostujõu järk-järgulise vähenemisele tagasikäiku anda, vaid seda hoopis kiirendada.

Ükskõik millist toredat stimuleerimispaketti või kavalat majanduse toibutamise plaani ka ei kasutataks, senine probleem jääb alles: inimesed ei suuda tarbida nii, nagu nad seda varem tegid. Palgad on selleks liiga madalad – ja krediiti on juba niigi liiga palju võetud – et oleks üldse võimalik nüüdseks globaalse ületootmise probleemiga tegelema hakata.

See reaalse elu stsenaaruim rõhutab kapitalismi tõeliselt irratsionaalset iseloomu. Pole liialdus öelda, et praegu on olemas võimekus toota piisavalt materiaalseid kaupu, et tagada kogu maailma elanikkonnale piisav hulk toitu ja rõivaid ning samuti kindlustada neile peavari, tervishoid ja haridus. Kapitalismi võimu all on esikohal siiski kasumi saamise motiiv, mis tekitab kunstlikud tõkked ühiskonna vajadustega tegelemisele.

Selle asemel on esikohal korporatsioonide vajadused ja need saavad alati olema esikohal, kui tootmist kasumi saamiseks (kapitalism) ei asendata tootmisega ühiskondlike vajaduste rahuldamiseks (sotsialism).

Sotsialism ei ole süsteem, mis lubaks piima ja mett ja igavest õnne. See ei ole üldse “süsteem”. See on põhilise printsiibi mõistmine: et ühiskond peaks omama ja demokraatlikult kontrollima neid asju, mis kõiki mõjutavad – tehnoloogia, tootmine, teadus, toit, vesi, transport, haridus, tervishoid, jne. Kõikidel neil asjadel on võime parandada kõikide inimeste heaolu siin maa peal ja keskkonda, kus inimesed elavad, ning nõnda ei peaks neid jätma nende ebaloomulike piirangute meelevalda, mille on peale sundinud kasumi poolt määratud turg, mida valitseb väike rühm miljardäre.

***

Originaal: Shamus Cooke. The Case for Socialism. 25. jaanuar 2009.

Tags: